«Vanad torisejad» joonistasid grafitit

Noored kunstnikud selgitasid, et grafiti on kunst, mitte sodimine. Ennu see ei lohutanud ja ta keeldus osalemast asjas, mille vastu on tal lausa vaimne allergia.

Hennol pole grafiti vastu midagi, kui see on ilus ja õiges kohas. Herbert, kes on kunagi karikatuure joonistanud, tunnistas, et pliiatsiga tuleb ikka paremini välja kui pritsiga.

Vanad torisejad tõdesid, et grafiti eeldab kunstimeelt ning tehnika valdamist ja kokkuvõtteks oli see põnev kogemus.

Järgmiseks proovisid härrad seikluslikku rollimängu ehk larpi (ingl k - live action roleplay). Rollimängude aktivist Allan Bernard näitas 12 kilo kaaluvat ajalooliselt autentset rõngassärki, mis tuli võitlejale selga aidata.

Robert ütles, et talle rollimäng meeldib ja tahab kõik asjad ära proovida. Hennole jättis sümpaatse mulje, et larpijad teevad kõik kostüümid ise.

Ohutuse mõttes ei võidelnud torisejad metallmõõkadega, vaid pehmendatud relvadega.

Härrad klohmisid üksteist väsimatult ning nalja sai palju.

Mõõgavõitluses proovisid mehed jõudu rollimängija Andresega, kelle suutis ainukesena alistada 81-aastane spordipoiss Herbert.

Andres ütles kokkuvõtteks, et julgeks vanade torisejatega rünnakule minna küll.

Viimaks suundusid härrad metsa, kus pidid GPS-telefonidega pildistama ja kaardistama prügihunnikuid.

Mehed jaotati kaheks võistkonnaks, kellest edukam leidis kümme prügimäge.

Teise võistkonda kuulusid poliitik ja õpetaja, kes iga hunniku juures loengut pidasid, ning nemad leidsid ainult kolm prahimäge.

Vanahärrad oleks kaardistamise asemel parema meelega kohe käed külge löönud ning koristama hakanud.